Teekonnal
Neliteist aastat tagasi jõudsin elu keerdkäikudes küsimuseni:
“Olla või mitte olla?”.
Seda sõna otseses mõttes. Purunenud unistused, luhtunud eneseteostus, toksilised suhted, rahaprobleemid, järjepanu halvenev tervis ning aastatepikkusest depressioonist ja ärevusest tingitud endassesulgumine olid viinud mind kohta, kus ma enam ei teadnud, kuidas edasi minna.
Pöördepunkt saabus koos valusa, ent vabastava äratundmisega:
Olin oma väe ära andnud, püüdes teistelt inimestelt välja teenida armastust, millest olin iseend ilma jätnud.
Mu elus väljendus see nii:
- püüdsin pidevalt teistele meeldida,
- olin andjarollis, oskamata ja julgemata vastu võtta,
- ei julgenud kehtestada piire,
- jätsin oma vajadused ja soovid tahaplaanile,
- tundsin end elu ohvrina,
- kandsin endas allasurutud valu.
Sellest taipamisest algas teekond tagasi iseendasse.
Sain aru, et edasiliikumine ei ole võimalik enne, kui leian üles kõik need kohad, kuhu olin ennast ära andnud ja maha jätnud.
Esmalt lõpetasin elu ja inimeste süüdistamise, et nad polnud mind piisavalt armastanud. Hakkasin märkama, kus olin ennast ise hooleta jätnud. Vaatasin otsa oma hirmudele ja peidetud valukohtadele ka siis, kui see tundus talumatu. Tasapisi tajusin muutust, mida ma ei osanud sõnastada, ent mis oli selgelt hoomatav.
Leidsin endas ühe imetabase koha.
Seal valitses rahu. Selgus. Kergus. Hoitus. Tingimusteta armastus. Teadmine, et kõik on võimalik. Pöördusin sinna ikka ja jälle, kui vajasin tuge ning lohutust.
Alles aastaid hiljem, paljude sisevaatluste ja õpingute võrra kogenumana mõistsin, et eneselegi teadmata olin loonud ühenduse oma hingeolemusega, Allika valgussädemega, mis hoiab ja kannab elu meis kõigis.
Kõik, mida olin otsinud väljastpoolt, oli kogu aeg minus olemas.
Tervenemine. Elujõud. Intuitsioon. Vägi. Tasakaal.
Enese omaksvõtmine just sellena, kes olen.
Iga väljakutse osutus ukseks sügavamasse ühendusse iseendaga.
Iga pimekoht hoidis endas teadasaamist.
Tollal alguse saanud teekond on olnud pühendumust nõudev rännak iseendasse, ent ma ei kahetse ühtegi ilus-valusat sammu sellel, õppides üha enam tundma inimloomust läbi mu enese.
Ühel hetkel juhatas mu hingetee mind äratundmiseni, et soovin ja suudan mulle loomuomaste annete ning teadmiste, oskuste ja kogemustega teistelegi toeks olla.
Nii sündisidki 2017. aastal mu tegemised intuitiivse energiatöö ja enesearengu inspireerimise vallas, millel nimeks Allikavalgus.
Teekond jätkub…
🤍
